Friday, January 31, 2014

Liinitöölt viljapõllule & narkourkast kodutütreks

Alustuseks kandsin taldrikuid ja tasse, et kõik snoobid jõekaldal oma punud kenasti täis saaksid. Seejärel rabasin tehases robotina villa pakkida. Hiljem chillisin rekkajuhtide- ja farmeritega, ajasin suust sitta välja ja sain selle eest palka. Uue hooga linnas tagasi ja külastan suuri häärbereid, et igavlevate koduperenaiste juuksepahmakat kontrolli alla saada. Nädalavahetustel valan peast ogaratele narkomaanidele topelt-shottidega viinakokse ja üritan ärajoonud jorssidele selgeks teha, et seksuaalteenused ei ole menüüs. See tööelu siin maailma kuklapoolel on igati hektiline. 

foto kliendiga
Nüüd, uus algus. Kõik sai uue hingamise uue aastanumbriga. Ma olen heatevustüdruk. Cookie girl scout nagu Veiks mind kutsub. Ma ausalt isegi ei mäleta, et ma sinna kandideerinud oleks, aga nii see elu läks - olen täiskohaga müügimutt. Ma loodan, et ülejäänud aeg tööl sama hästi läheb, kui esimene nädal. Mu issi ikka alati ütleb, et ennast kiitmast ma ei väsi. Noh ja kui väsin, siis puhkan ja kiidan edasi. Värbamisprotsess oli kolmeastmeline ja üsna närvekõditav. Õnneks on mulle antud oma käe- ja põlvevärvinat varjata tugeva hääle ja hiiglasliku naeratusega. Veits aitavad Sannu pandud vasikaripsmed kah. Ässasin nagu suutsin ning sellel teisipäeval oli esimene päev, mil istusin oma tiimiliidri musta A6'e tagaistmele ja sõitsin müüma. Mitte ennast, vaid heategevuspakette. Ma arvasin esimesel päeval, et ma suren enne ära, kui mulle kogu jura pähe jääb, mida ma rääkima pean. Teiseks pole sellist asja nagu small-talk Eesti kultuuris olemaski. Nüüd järsku sõltub sellest oskusest mu kogu sissetulek. 'Eeee tereee... ääää...mis te siin teete?'. See oli enamvähem kogu lugu, mis ma oma esimesel tööpäeval üle huulte sain. Ometigi õnnestus mul päeva lõpuks teha üks müük. JESS! Mott põhjas järgmisele päevale. Järgmine päevake tõi samuti ühe müügi. Kolmandal päeval oli esi-päevaliste vahel üügivõistlus, kus pidime päeva jooksul täitma erinevaid ülesandeid. Näiteks 'naljakas foto kliendiga', '5 high-five'i kliendilt', 'üks tasuta asi kliendilt', '3 tasuta jooki', '2 nalja kliendilt'. Ma sain kõik 10 ülesannet täidetud kella 16:15ks. Tasuta sain iPhone'i laadija. Üks nali on niiii halb, aga samas nii napakalt naljakas : 'What do gay horses eat? Haaaaaaaaaaay!'. Haha! Järgmisel päeval hommiku-koosolekul autasustati kõiki, kellel oli hästi läinud. Ja ma võitsin meie müügika! 100 dollarit sularahas taskusse! Järgmisel nädalal minnakse road-tripile outback QLDsse. Müüakse kuue päeva jooksul erinevates väikelinnades pakette. Ööbitakse erinevates hotellides ja sõidame uhke rendiautoga ringi. Mu üllatus oli väga suur, kui mulle koosolekul paberihunnik ulatati, kus peal kõik andmed hotellidest, linnadest, piirkondadest ja muust vajalikust, mis roadtripi jaoks vajalikud. Esmakad tavaliselt neile ei lähe, sest me ei oska veel müüki ässata. Ometigi istun homme autosse ja põrutan müügigurudega maale! Eile käis võistlus selle peale, kes uutest võetakse kaasa iga-aastasele heategevusballile Perthi. Lennupiletid ja majutus neljaks päevaks 1200 + kohapeal kõik söögid-joogid-transort makstud. Ma tegin kaks müüki, seega panin ka selle võistluse kinni. Siiski - ütlesin oma liidrile, et kuna mul pole ainukesena mingit plaani müügivaldkonda jääda ning müün paketikesi veel vaid 5 nädalat, siis pole aus, kui mina sinna saan. Kaasa läheb hoopis üks poiss, kellel on suur kirg sellele bisnesile toetudes oma karjäär üles ehitada. Kuna ma usun karmasse, siis oli see ainuõige asi, mida teha :) Tööle peab riietuma väga korrektselt. Kui sul on triikimata särk või casual-kostüüm, saadetakse sind koju tagasi rõivaid vahetama. Kõik mehed on eranditult ülikondades ja naised office-smart riietes. Kontoris mängib pidevalt vali muusika, kõik on õed-vennad ning iga haigutuse ja negatiivse suhtumise eest saab 5 kätekõverdust. Samuti peab see, kes viimasena koosolekule jõuab, jõu- ja ilunumbreid tegema. Reedeti algab pidu kontoris bossi kulul lõpmatute jookide- ja klubimuusika saatel. 

Sellel tööl on oma plussid ja miinused - ma olen kohanud väga ebaviisakaid inimesi, kuid samas olen mõne vanaga tund aega juttu puhunud. Kõige tähtsam on viia ennast potensiaalse kliendi tasemele ning siis paari pügala võrra madalamale. Ühed poisid sain liimile, kui jutusasin neile lugusid, kuidas ma kilomeetrite viisi põlde olen harinud. Vana super-austraallase võitsin enda poole pajatades, et armastan Austraaliat rohkem, kui ennast ja jään iga hinna eest siia, sest see on niiiiiiii hea maa! Plärasin, kui kade ma tema peale olen, et ta maailma parima riigi kodanikuks on sündinud. Muidugi kirusin Jänkisid ja vürtsitasin lugu mõne mate'i ja bloody oath'iga. Hollandi kutt, kes kuidagi moodi konksu otsa ei tahtnud kukkuda, vallutasin meeletute lugudega kanepisuitsetamisest ja oma iga-aastasest palverännakust Amsterdami. Niiviisi olen ma päevas loomaaktivist, traktorist, puutöö-õpetaja, fitness treener, advokaat ja kanepisuitsetaja. Täpselt see, mis hetkel vaja. Elu on teater!

Muidugi on mind palju kontritest ja töö-saitidelt välja visatud, kästud normaalne töö otsida ja otse perse saadetud. Üks naine läks ikka täiesti ogaraks, kui ta töölisega jutu puhusin. Mõtlesin, et ei tea, kas ma eluga ikka pääsen. Õnneks on idiootne naeratus ja lauspositiivsus parim relv ülbuse ja vastikuse vastu. 

HelloKedi

Saturday, January 25, 2014

Australian Hustle


kujutage ette, et pardimokka pole
Ühe postituse kuus võiks ikka teha, eksole. Meil on täna Austraalia päev. Ma kujutan ette, et linnatänavad on ppaksut täis lipuvärvides patrioote. Viimne kui jorss on kuurist oma Utei välja ajanud ning täna tõmbab iga endast lugupidav Aussie nina täis Gold'i abiga. Pluss Triple-J aastahiti saade ja särisev BBQ. 

Kolisin selle nädala alguses linnast välja Mama juurde. Mul on siin mõnus bassein, kiire wifi ja voodi! Kolimise põhjuseks suur armastus oma õe ja Berri vastu. Kuna ma soovin, et nad mind sama palju vastu armastaks, siis mõtlesin, et annan neile veits hingamisruumi, sest kui rõdult pidevalt suitsuhaisu tuleb, siis on hingamine veits raskendatud. 

47 päeva veel Aussi pinnal. Oi pagan, kus aeg lendab. Just nüüd leidsin endale hea kosmeetiku, argipäeva-töö, nädalavahetuse haltuura, sõbrad ja peika. Varsti tulevad emme ja issi ning Kipa. Häguselt paistab juba Eesti-aegne kaalunumber ning mõnes rohkem paljastatud kohas võib märgata isegi päevitust! Sõbrad maksavad usinalt võlgasid, keratiiniäri on õitsele löönud ja leidsin endale varustaja, kes müüb sigarette kolm korda odavamalt, kui poes. Life is good, my friends.

Mõned nädalad tagasi hakkasin töötama ühes ööklubis barmanina. Mulle anti aadress ning kellaaeg, millal pean platsis olema. Koperdasin õhtul klubi ette ning ütlesin turvameestele jou, ma töötan täna siin. Sain ilma pikema jututa sisse, jalutasin trepist üles ning taipasin üsna pea, et tänane õhtu tuleb segane. Mingi kutt haaras mul käest kinni ja vedas mind saali, mis oli paksult rahvast täis. Juhtis mind baarileti taha ning sõnas: 'Hakka tellimusi võtma!'. Ma vaatasin talle suurte silamdega otsa ja küsisin: 'Eeee...Vabandust, MIDA?!'. Ta uuesti: 'HAKKA TELLIMUSI VÕTMA!'. Ma ei saanud mitte midagi aru - mis mõttes ma olen siin klubis olnud heal juhul 90 sekundit ja sa ütled mulle, et ma hakkaks lihtsalt jooke tegema? Kas sa ei jää siia? Kas ma olen siin ÜKSI? Palju joogid maksavad? Mis on menüüs? Kuidas kassa töötab? Kas meil saab kaardiga maksta? Ta vaatas mind pettunult ning kurjalt ja lausus: 'Nooo kassas on kõik kirjas, LOE NUPPUDELT, mida need tähendavad!!'. Ma olin ikka raskekujulises šokis ning NEK MINNIT oli kutt läinud. Seal ma siis seisin. Üksi leti taga, umbes 30-40 trügivat janust kodanikku teisel pool letti räuskamas 'FOR SUCK SAKE, TAKE MY ORDER!'; 'GOD DAMN, ARE YOU BLIND OR SOMETHING?!'; 'START SERVING ALREADY!'. Kogu ümbrus hägustus ja seal ma seisin, kuulsin muusikat justkui kaugusest läbi vatiteki ning mõtlesin 'millesse ma ennast nüüd mässinud olen?'... SNAP! Olles seal justkui poolearuline juba oma hea 15 sekundit transis olnud käis pauk ja olin reaalsuses tagasi. Ei - keegi ei tulistanud mind, vaid ütlesin endale, et 'kallis hellokedi, tee, mida sa kõige paremini teha oskad. Naerata ja improviseeri.' 

Kell oli umbes 2 öösel, kui sain esimest korda vett juua, sest jookide tegemise vahepeal oli jäänud kuskil 5 sekundi, kui kut oma raha otsis. Sellel meeletul ööl serveerisin ma jooke, mille olemasolust mul aimugi polnud, poole öö peale liitusid minuga kaks samasugust ohmooni nagu ma ise. Ainult, et neid õpetasin juba mina - mis ja kus on ja kuidas kasutada kassat. Mis joogid on menüüs ning kui palju need maksavad. Vahepeal on hea, kui tundmatus kohas vette lükatakse, sest sul ei jää muud üle, kui jalad persest välja kiskuda ja ujuma hakata. 

HelloKedi

Monday, January 6, 2014

Fuck My Life

elu on ilus
Pühad ja aastavahetus. Meeletud peod, parimad sõbrad, lõõgastav puhkus, hubased õhtud perega. Pisikese ilmakodaniku sünd perre, romantilised jalutuskäigud linnadžunglis, konstantne liblikad-kõhus fiiling ja hilised hommikud. Noh ja muidugi juuksepikendused, ilusad küüned ja ripsmed. Ja jumekas dekoltee, rummikoksid ja veits rohkem trimmis tagumik. Täna ei taha ma aga rääkida sellest, mis selle aja jooksul hästi on läiud - saite nendest märksõnadest juba isegi vist sotti. Ma lihtsalt ei ole üldse motiveeritud siia mingeid sõnu ritta seadma, kui kõik sigalahe on. 

Ilmselt seda esimest lõiku lugedes võite juba arvata, et tööinimesel nii muretu ja lõbus elu pole, eks? Ühesõnaga - ma olen töötu. Ma olen kohe suure algustähega töötu motherfucker. Ma elan oma õemehe kontoris laua all. Need lugematud siiviid, mis ma enda õigustuseks välja olen saatnud, tunduvad justkui sügavasse musta auku kuskil mujal dimensioonis kaduvat. Iga nädalaga lasen latti alla. Eelmisel nädalal kandideerisin mingisse suvalisse kanalasse munakorjajaks. Ma annan endale veel kaks päeva, et töö leida ning kui midagi ei tule, siis ma hammustan kuuli ja lähen tagasi ettekandjaks. Ma tean, et sa, pagana kõrgem jõud pilvepiiril, kõlgutad jalgu ja paned mind oma sõnu sööma. Mine selle eest metsa. FML.

norm jalg
Paar päeva tagasi kiirustasin õhtul deidile. Tuli juuksed ikka korralikult sirgeks kiskuda. Sonks valmis, viskasin sirksu enda taha põrmandule. Oh, mis lõbu, oh, mis lust, kui maha põlvitades oma jala sirgendaja vahele pistsin. Noh, alul oli selline torkiv tunne ja egas ma kohe aru ei saaudki, et mis värk on. Umbes 3-4 sekundi pärast võis üle kogu maja kuulda ühte kõva karjatust. Jalg on nüüd mitmendat päeva paistes. Peaks vist poodi uusi jalavarje soetama minema - üks suurus 39, teine 41. FML.

Eile sõitsin ühe pliksi juurde keratiini tegema. Kaia ütles hommikul, et ma tea juurest läbi hüppaks ja paki suitsu viiks. Teel West Endi teen ma kesklinnas vasakpööret. Kuigi seal peab kõigeks valmis olema, sain ikkagi enne ühte tädi, kes veel viimasel hetkel otsustas üle tee joosta, vaid meetrijagu pidama. Tädi vibutas rusikat ja näitas foori peale. No miks sa siis teistega koos teed ei ületa, vaid tuled ei-tea-kust üksi lonkides. See rusikavibutus oli viimane mida tajusin, kui käis sihuke pauk ja Kiale pani hooga tagant sisse Q7. Ma sain esimest korda elus kogeda, mis on šokk. Ma ei suutnud isegi nutta, hingata, sõnagi lausuda. Nii ma seisin keset ristmikku, hingeldasin ja värisesin nagu haavaleht. Mõni sekund end kogudes, ärkas mingisugune osa ajust üles ja juhtis auto teeserva. Ma siiani ei saa aru, kuidas ma seda tegin... Sitta juhtub. Eriti minuga. Egas midagi - mees ise oli väga viisakas ja tore. Kiakene on nats lömmis, aga häda pole miskit. Kuigi tegime vasakpööret, õnnestus mehel minu parempoolne külg ära rihtida (?). FML.

Poole keratiini tegemise ajal hakkas selline troopiline torm. Vihma kallas nagu ämbriga, välku lõi ja müristas, mis kole. Ma parkisin auto majast veidi eemale, mille tõttu pidin teel autoni nägema välja nagu imbetsillist kodutu. Sõitsin highwayle, mis oli esiteks vee alla mattunud, seega libe nagu kiilasjää. Kojamehed uhtusid tööd teha lausa nii kõvasti, et üks kumm otsustas üldse minema lennata. Peatasin hädapeatuse kohas maanteel auto kinni, et kojameest parandama hakata. Nii ma siis seal seisin - lühikesed püksid, üleni roosas. Roosade hellokitty kleepsudega auto kõrval. Paduvihmas, ees vaid tumesinine taevas ning seljataga maru äikesetorm. Ja parandasin oma kojamees. Ühel hetkel sain äralennanud kummiga kojamehe korda, kui avastasin, et see katkine kojakas on ka teise paigast löönud. Ma seisin seal ja lasin käed rüppe. Ma ei teadnud enam, kas nutta või naerda. Lõin käed taeva poole ja karjusin: 'TÕESTI JAH?? TÕSISELT VÄ??! NOH?! CMON?? MIDA VEEL??!'FML. 

minu kaia
Kaia, kes on mu üks parimaid sõbrannasid kogu maailmas. Ta sõidab homme koju. Ma lähen tunni aja pärast temaga viimasele õhtusöögile. Mul ei ole enam teda. Tema, kellega me saame maailma segomaid vestlusi maha pidada ja mõistame üksteist miljonüks protsenti. Kui täna tema juures lorutasin, siis mõtlesime, et see tähendab vist tõelist sõprust, kui te kardate, et kui keegi teie omavahelisi vestluseid loeks, pannakse teid vanglasse või hullumajja.  FML.

Ühesõnaga - tere tulemast mu ellu. Ma üritan positiivselt mõelda ja endale nõu anda. Ma üritan hoida üleval motti ja olla see gigacool Kedi. Noooo ei tule välja raisk. FML.

HelloKedi

Friday, December 6, 2013

I need a dollar, dollar, dollar's what I need e RÄÄGIME RAHAST

'Tshauu Kedi! Kuule, mõtlesin, et tulen kah ära Aussi! Räägi, kuidas on?' Ma üldse ei hakka ütlema, mitu korda ma seda oma siin oldud aja jooksul lugenud/kuulnud olen. Tõotatud Maa. Imede Kodu. Lihtsalt miski maaväline paik, kus sinu personaalne Õnn lennujaamas ustavalt ning pikkisilmi ootab. Ajendatult ühest kommentaarist mu eelmise postituse all, kirjutan ma seekord sellest, kas siia Austraaliasse üleüldse tulla tasub. Pea eranditult laeb iga seljakotiga võlts-Ozzie Feissarisse pilte living-the-dream-pilte. Kas see elu tegelt kah siin nii hea on? 

Siin olen kohanud mitmeid eestlasi, kes varavalgest päikseloojanguni tööd rügavad teha, et siis paar kuud kuskil rihm lõdvaks lasta, kõht head-paremat täis süüa ja meel kohaliku hundijalaveega pehmeks teha. Noh - nagu ma isegi! Samas ma tean palju rändajaid, kes elavad nädalast nädalasse, saavad vaevu üüri makstud. Eestist kaasa toodud võlad on siin veegi süvenenud ning põhjatusse auku kukkumine aina kiirem ja kiirem. 

Tüdruk, kellega ma hetkel koos elan, veetis esimesed neli kuud Austraalias silmi peast välja nuttes. Inglise keel emakeeleks, töötahe kätes ja kolledžidiplom taskus. Töökogemust juba üe kuue aasta. Ometigi istus ta bäkkerihotellis, ilma tööta, ilma rahata, ilma sõpradeta. Emale helistas nädalas umbes korra ning rääkis, kui vägev Austraalia on ning see on ta elu parim otsus, et sia lendas. Umbes nelja kuu pärast hakkas ta elu vaikselt ülesmäge minema ning ta sai kõigi kuludega enam-vähem nulli. Alles teisel viisa-aastal suutis ta alustada mingi kopika kõrvale panemisega. See tähendas, et seks ajaks oli tal maja, kus ta üüri ei pidanud maksma, kindlad töökohad aastaringselt ning mitte mingit rändamist-reisimist-lõbutsemist. 

Poiss, kes Eestis kõvasti seadusega pahuksisse läks, põgenes Austraaliasse, et siin elu korda saada ning kunagi Eesti naasta, kui asi veidi rahunenud on. Ta muutis ära oma nime, abiellus kohaiku endast umbes 25 aastat vanema naisega ning elab kuskil päraperses Austraalia sisemaal. 

Üks kutt istub oma pruudiga juba üle aasta farmis, teenides naeruväärselt väikest kopikat. Kojusõiduks raha ei ole, väljavaateid kuskile mujale minna samuti mitte. Või ei viitsi ta otsida.. Või on rahul söögi ja varjupaiga eest töötamisega. Jumal teab.

Juba siia tulemine on meeletu kulutus - lennupiletid, viisa, kindlusts, kuluraha. Pluss auto, tõenäoliselt uus telefon (sest su Euroföön ilmselt siin ei tööta), kogu eluks vajalik kraam, alates hambaharjast sitapaberini. Kui õnnestub kuskile tööliseks saada, siis tööriided ning turvavarustuski. Kire kalkulatsioon paneb summa kuskil 5000 dollari kanti. Ehk ühe 3000 euro. Selle summa saab küll laias laastus umbes kuu ajaga Austraalias tagasi teenida, kuid sa ei saa ka sel ajal õhust ning armastusest elada. Kas siis rahaliselt tasub see pikk teekond jalge alla võtta? Kui arvestada, et sa töötad keskmiselt 25 $ tunnis (arvestades, et tavapalgaks on nt 20 doltsi) ning elad Sydneys, siis praeguse kursi järgi oleks see 15,5 €. Arvestades, et elu Sydneys on 2,1 korda kallim, kui Tallinnas, peaksid sa teenima 7,75 eurot tunnis, et elada sama kvaliteediga elu Eestis, kui siin, Austraalias. Kellele on 8 euri tunnis suur palk, kellele sandikopikad... 

Ma olen hetkel oma järgmise tööotsa otsingutel. Ma olen välja saatnud pea 300 CVd. Kasutegur 0. Ma saaksin minna riisiharvestit tegema, kuid peaksin varem lahkuma, mis tähendab igal nädalal 2h tasuta tööd. Suht lootusetu seis on juba. Ja ma ei ütleks, et mul pole miskit CVsse panna. Kes usub, et Austraalias kergelt läbi saab, võib heaga uuesti mõelda. Siin on raskem, sest sul pole sõpru, pere ja sugulasi, kes sind kukkudes kinni saavad püüda. Ma pole näiteks iialgi nii palju nutnud, kui Austraalias. Üksi olles ning üritades kõigest väest põlvedelt jalgele tõusta ning neil kahel kargul ka püsida on raskem, kui võiks arvata. Nüüd sa mõtled, et aga Kati on seal ja Märt kah vist läheb ja kuule Liina on ju juba pool aastat seal. Kindlasti teavad kõik vähemalt paarkümmend kui mitte mõnisada inimest, kes siin resideeruvad. Unustage ära - ei tähenda, kui palju sõpru sul siin on. Usu mind - sa ilmselt ei näegi neid. Bäkkerid on kõige kergem saak ülelaskmiseks. Bäkkeritel on kõige keerulisem tööle saada. Bäkkeritel tõesti on umbes võrreldav maine, kui venelastel Eestis. 

Kõike seda mustemat poolt analüüsides ja enam vähem teades otsustasin ma ikkagi lennupileti koos säästudega kohvrisse pista ning siia lennata. Reisimine on ainuke, mida ostes sa tegelikult rikkamaks saad! Ja seda ma teen - ma elan siin ning seal ning veidike veel eemalgi samaväärset elu nagu Eestis, kuid samas reisin, puhkan, kohtun inimestega. Mu elu on pagana põnev, mitmekülgne ja suurepärane. Mu sõbrad saavad ikka paar korda nädalas minult sõnumi 'elu, miks sa küll nii hea oled'. Sest elu on elamiseks!

HelloKedi

Sunday, December 1, 2013

THE WORLD DOWN UNDER ja selle veidrused

Lisaks sellele, et Austraalia täiesti teisel pool maakera asub, on siin ka väga palju muud täiesti vastupidi või vähemalt erinev, kui Eestis. Inimesed küll pea peal ei kõnni, kuid ega palju puudu jää. Kirjutan oma kogemustest, mida oodata, kui oled oma pilgu juba siiapoole pööranud. 

TÖÖ & PALGAD

See pole vist kellelgi üllatus, et siin roppu raha teenida saab. Austraalias on täitsa OK saada palka 20-25 dollarit tunnis, kuid bäkkeritöödega võib ka vabalt kuni 50 $ taskusse pista. Palka makstakse iga nädal või üle kahe nädala. Austraalias on astmeline maksusüsteem - mida rohkem teenid, seda rohkem maksad! Näiteks võivad igasugu kaevandustööd küll väga ahvatlevad olla, kuid on ikka vaks vahet, kas maksad aastas 45 000 või 5000 dollarit maksudeks. 

Kõige tasuvam on tööd teha maakolgastes, kus puuduvad ahvatlused ja mitte keegi ei aja näpuga taga 38 tunnist töönädalat. Mõnes kohas võid vabalt 72-90 tundi nädalas tööd teha. Rakenduvad igasugused ületunni, nädalavahetuse ja riigipühade tasud. Laupäeviti saab tavaliselt 1,5 kordset palka ja pühapäeviti lausa kahekordset. Kui su tavapalk on 30 taala ning teed pühapäeval 12 tundi tööd, pistad ühe vahetusega taskusse 720 dollarit. Riigipühadel saab kolmekordset töötasu, kuid nendel päevadel ei taha sul keegi lasta käsi räpaseks teha ning tööle asuda. 

LIIKLUS

Liiklus ise on vasakpoolne, kuid sellega harjub juba mõne päevaga. Mul tuli ikka ette, kui keset suurlinna end valesse suunda avastasin keeramast. Kuid samas jälle
- seda tuli mul Eestis kah ette! Kõikidel liiklusmärkidel on peal täpsed kirjed, mida miski tähendab. See on eriti hea minusugustele ohmoonidele, kes load bingo lotoga võitsid. Autod ei kannata 0-kraadist rämedat pakase paukumist. Enne külmemat ööd on tark korralikult käsi kokku lüües ümber auto iidset hõimutantsu harrastada ja hommikul veel igaks juhuks natuke palvetada, et auto ilma viperusteta tööle läheks. Auto omamine üldse on üks paras valu perses. Esmalt tuleb maksta kuskil 1500 dollarit, et auto legaalselt aastaks registreerida. Erinevatel osariikidel on erinevad nõuded. NSW osariigis tuleb autole teha ka kolmanda osapoole kindlustus, mis maksab kuskil 500 dollarit aastaks. Lube pole vaja hakata vahetama - mina ütlen iga kord politseile, et ma alles paar kuud olen siin ringi rännanud ja vahetan load enne seda, kui kuus kuud täis hakkab saama. 

Kui sul ene Aussi tulekut on vähemalt aasta aega täisload olnud, siis on sul ka lubatud juua tund aega enne rooli istumist üks klaas veini, üks õlu vms. Väike promill roolis on OK. Samuti ei pea põlema valgel ajal esituled. Need kaks seadust on kõige napakamad seadused, mida ma iialgi ohanud olen. Ilmselt tahavad oma niigi pisikesest rahvahulgast lahti saada. Austraalias elab 23 miljonit residenti. Euroopa on pisem, kui Austraalia ning seal elab pea 750 miljonit inimest. 

Julgelt pooled autod on siin Ute'id. Need on sellised rõvedad elajad, mis näevad täpselt välja sellised, et tavaline sõiduauto on keskelt relakaga pooleks räusatud ja tollele künale siis kast taha topitud. Ja need pole ainult mingid suvalised tööautod, vaid ka jumala ässad sportad. Näiteks meie linnas on kolm neoonvärvides raketti, mis esmapilgul mõnest F&F filmist pärit. Kuniks sa iluduse rõvedat taguotsa näed. Ma olen Aussis ainult ühe laheda Uteiga sõitnud. See oli tõeliselt suur Jeepi taoline tank, mille roolis ma tundusin nii pisike, et hea tunne hakkas! Vilesid ja tulesid oli tollel masinal rohkem, kui öisel tunnil Vegases.

Trahvid on siin üüratud. Kui 1-10 ühikut üle kiirustad, saad minimaaltrahvi 107 dollarit. Minu kõige suurem trahv oli pea 400 dollarit, sest olin 28 üle. Kiirustamine on Aussis liiga kallis! Kuid see-eest bensiin on odav. Maal on tavaliselt kuskil 1,6 dollarit liiter, linnas 1,4. Sooduspäevadel olen linnas bensukupongiga kütet ostnud ka 1,1 dollari eest, mis oleks siis praeguse kursiga umbes 75 eurosenti liiter! Noh - paneb ju kihutama!

Kihutamine on aga väga riskantne, sest mida rohke linnast eemal, peab arvestama, et kängurud ja wallabid ei ole sõbrad, vaid autojuhi vaenlased. Nad tahavad iga hinna eest su auto sodiks karata. Tavaliselt bäkkeri-autodel kängururauad puuduvad ning auto parandamine on ilmselt sama kulukas, kui uue ostmine. Kängurusid on Austraalias tunduvalt rohkem, kui Eestist igasugu metsloomi kokku ning on praktiliselt võimatu sõita 100 km ning mitte ühtegi ruu-idiooti näha. 

OLME

Just nagu töötasusid, makstakse siin renti nädala kaupa. Kommunaalarved tulevad iga kolme kuu tagamt. Rendihind nädalas on keskmiselt 150 dollarit toa eest. Kahe magamistoaga koter Tartu-suuruses linnas oleks imselt 1800 dollarit kuus ehk 1200 eurot. Küttekulud siin põhimõtteliselt puuduvad. Mõnel majal on mingisugune kamina-laadne asi, kuid mitte mingeid küttesüsteeme. Korralik piiramatu internet maksab umbes 100-200 dollarit kuus. Toidukorvi maksumus oleneb täiesti sinust endast. Mina, kes ma kogu Aussi-aja allahindlustest elanud olen, kulutan nädalas 50-100 dollarit tervislikule toidule. Alkohol ning tubakas on siin nii kallid, et jätavad taskusse ja südamesse suure augu. Pudel vene viina maksab 40 dollarit ning pakk maakat suitsu kuskil 15-20. 

Majad ehitatakse siin papist ning pannakse püsti kahe nädalaga. Need ei pea ühtegi loodusvimkat ega kõvemat tuuleiili. Puhas vesi ei tule tepski mitte kraanist - kõik tuleb suurtest pudelitest või ultramoodsatest puhastusmasinatest. 

VÄLIMUS

Esiteks tundub Austraalia kuskil 5-10 aastat julgelt moest maas olevat. Sa võid minna riidepoodi ja soetada endale 70 dollari eest rõveda topi ning samas võid külastada supermarketit ja osta normaalse topi 5 dollari eest. Sinu valik. Korralikud sporditossud maksavad spordipoodides kuskil 200 dollrit (wtf?). Meiki müüakse siin ilma testriteta ja pakendites. Iga viimane kui lauvärv ja põsepuna on sisse pakendatud, et keegi neile ligi ei saaks. Õnneks meiki mul põhimõtteliselt pole ning see mind eriti ei koti.

Siinsed naised on aga täielikud odavad vene sljuuhad. Ma pole elades sellist meiki näinud nagu siin moes on. Mida rohkem, sega uhkem. Iluteenuste kvaliteet on täiesti alla arvestust ja nii ülehinnatud. 250 dollari eest saab endale sellised küüned nagu vanasti turult 10 krooniga osta sai.  Iluteeniseid tasub minna ainult Eesti või Aasia plikside juurde nõudma. 

MUU

Austraalias kirjutatakse teisiti. Näiteks numbrid on suht teistsugused, tähti ei seota ning mõned märgid-tähed on teistsugused. Täitsa teistmoodi tehakse: &, 7, G, I, 4. Mõned joonistavad teisiti ka E, Y, 8. " asemel kasutakase '. Kell on siin samuti teisiti - see PM ja AM ajab mind siiani segadusse. Ma pain küll alguses kõik oma kellad Aussi järgi 12-tunniseks, kuid loobusin. pealegi kasutab sõjavägi 24-tunnist ajaarvamist ning ma järgmin neid, sest ma olen ju missioonil. Poed on siin tavaliselt avatud vaid 17-18ni. Maakolgastes on nad avatud kauem, sest kõik inimesed lähevad vara tööle ning hilja voodi. Vaja ju ka jõuda poodi! YO.

Pidustused algavad siin alati kohe pärast tööd ja nendes samades riietes, millega tööl käidi. Kõik saavad pubis kokku. Olgu kell 8 hommikul või 11 öösel. Pubis õlut jooma lihtsalt peab. Kui kellegi külla lähed, lükatakse kohe õlu nina alla. Siin ei jooda kohvi ega teed. Õlu. Õlu. Õlu. Peod lõpevad aga umbes kella 3-4 ajal. Mitte mingit parkla-tshilli, mitte mingit kellegi juurde edasi minemine. Ööklubi paneb kell 2:30 tuled põlema ja kobistab rahva välja. Muide on siin võimatu kuskile sisse saada, kui liiga purjus oled. Ja samuti võidakse nooblimates paikades keelduda sind sisse laskmast, kui oled meesterahavas oma kuttidega. Selleks, et naistel ohutu oleks. Whaaaat? 

Muusika on siin nii maakas kantrimuusika, et mul läheb süda pahaks. Kõrvad jooksevad sitavett, kui töö juures või mõnes muus asutuses raadio mängib. Ilmselt valitakse saatejuhte kah IQ järgi. Üle 100 ei või mingi juhul olla, tundub. 

Igal pool on vaja ID-kaarti. Isegi SIM kaardi ostmisel küsitakse ID-kaarti ja aadressit. Õhtuti ei saa restoranidesse sisse, kui isikut ei tõenda. Kõik on su isikuga seotud. 

Mobiililevi on täiesti kohutav. Nii kui korraks kuskil tsivilisatsioonist natukene välja, levi kaob. Sellest hoolimata on igal sägal iPhoneid ja muud käppimistundlikud masinad. Oma Uteides, õllekasti peal, mõistagi. 

Saigi selleks korraks otsa. Kui kellegi on miskit lisada, siis andke aga tuld. Ehk tõuseb mott miskit lahedat klatši kah kirjutada. Või miskit. Või muud. 

HelloKedi

Sunday, November 24, 2013

Me lähme rukkist lõikama, kes tahab pihku heita?

Hooaeg käib juba nädal ja peale. Ja saab otsa umbes nädala-paari pärast. Meil küll läheb juba homsest kaheksas nädal, kuid teistest pliksidest nats kahju, kes vaid kolm-neli nädalat dollareid taskusse panna saavad.

Tööl on ikka jube vahva. Minust ja Neileenist on saanud rahvusvahelised kuulsused. Farmerid ja rekkamehed naeravad kõht kõveras ja tilgad püksis ning ütlevad, et kui meie sait isegi hinna poolest teisi üle ei trumpa, teeme seda klienditeenindusega. Teised tüdrukud ootavad meiega pikkisilmi vahetust, sest öeldakse, et see on tõsine naeruteraapia. Me oleme Neileeniga lihtalt ainukesed, kes tunnistavad, et peast skisofreenikud oleme. Ma ikka armastan fareritele öelda, et sündides sain ajumahu arvelt südamesoojust. Päevas kümneid kordi küsitud küsimusele, miks ma koguaeg nii rõõmus olen, vastan ikka, et mu peas elavad nii lõbusad inimesed, kes mulle kogu aeg anekdoote räägivad. 

Vahepeal läheb asi täitsa ülekäte. Näiteks küsis üks täitsa silmarõõm noor rekkajuht, kas see on kõik, mida ta vajab, kui talle pileti ja testitulemustega paberi ulatasin. Pildusin talle läbiva pilgu pealaest jalatallani ning lausisin: 'Vot, ma ei oska öelda, mida sa vajad, aga need paberid on igal juhul kõik, mis sa minult saad!'. Iga kord tuleb ta testlaborisse sisse, näost unane nagu peet ning üritab sirget nägu hoida.

Ühel äeval tibutas vihma ning üks vanamees rullis oma rekkakatet maha, et ma viljaproovi kastist kätte saaks. Olin proovimise lõpetanud, kui lõugasin talle tellingute pealt: 'KUULE, RULLI KÄHKU PEALE! MÄRJAKS LÄHEB!!!'. Vanatoi tuli trepist vants-vants üles ja ohkas, et miskit sellist oli noore neiu käest üle aastate nii hea kuulda...

Üks meie mitte-nii-kirgas töökaaslane küsis meilt, kas esimest korda kärbest näha oli imelik kah vä? Euroopas pole ju putukaid?!

Keegi ei mõika, kus kohas see Eesti on, enne kui a mainin Soomet ja Venemaad. Üks farmer googeldab enne igat meie juurde käiku midagi Venemaast, mida mulle jutustada. Ta juba mulle mitu korda esitanud 'Moskva, Moskva, kremli müürid punased...' ja 'Moscow never sleeps'. Ühel pärastlõunal olin üksi laboris ja tuli see sama farmer sisse. Küsimuse peale, kuhu teised plikad jäid, vastasin ma naljatades, et tegin kõigile otsa peale. Ta tõdes, et seda me, venelased, teeme jah...

Meile tuuakse absoluutselt iga jumala päev TimTame, komme ja muud hääd-paremat. Mina ja Neileen aga saame farmerite käest ka mune ja muud väärtuslikku toidukraami. Meil sai munavaru otsa, kuid kahjuks on muna-transporter juba hooajaga ühel pool. Neileen lisas farmeri Feissarisse ja kirjutas talle, et kuule, too mune. Mis te arvate, mitu resti meil nüüd külmkapis mune on?

Meie adminn on täielik idioot. Ta on vaimuhaige noor plika, kes istub päevad otsa arvutis ja kirjutab endale rahumeeli 16-tunniseid päevi. Tal on iga äev tööjuures kaasas viis kassipoega, keda ta söödab lutipudelist ja kui nood kakama peaksid, siis ühib neil perseid nagu lastel. Tal on täpselt 21 kassi, kes on kõik tänavat leitud. Kolm neist on tiined. 

Mõni kujutab töö juures ette, et ta on president ja mõnda ma pole rääkimaski kuulnud. Farmerid on seinast seina - vanad, noored, segased, vaiksed, nilbed, ontlikud, haritud ja maamatsid. Meil savi - me saame kõigiga hästi läbi ja oleme siin tegelt vaid dollareid teenimas. 

Dollarite teenimisest veel nii palju, et viimase kahe nädala jooksul olen ma saatnud välja umbes 200 cv'd, neist kümnele vastuse saanud ja kuus neist eitavad :D Vot niiviisi käib siis Austraalias. Olen rääkinud ka sõprade Ozziedega, ehk kellelgi on mingit tööd pakkuda, kuid tundub, et olen magusamad palad kas maha maganud või ei kvalifitseeru ajavahemikku.  Nii veider, kui ka pole, olen Austraalias juba varsti kogu inimraseduse aja peesitanud. Mõne kuu pärast algab uus seiklus. Ja siis järgmine. Ja siis järgmine. ELU ON SEIKLUS NOHH!

Over and out,
SkizoKedi

Monday, November 18, 2013

SYDNEY - kiired ja vihased 7


Nädalake tagasi kuulsime tööl, et tulekul suur torm mitmekümne millimeetri vihmaga. Elu meie saidil jääb täiesti seisma isegi, kui kolm piiska taevast alla tuleb. Õhtupoolikul küsis Neileen bossilt, mida ta arvab, kui me paariks päevaks Sydneysse sõidame. Ülemus, kes meil suu peale kukkunud pole, sõnas, et me otsejoones leebet tõmbaks ja tuleks tagasi siis, kui tahame. Viskasime viis viit, panime HelloKiale hääled sisse ning kihutasime kolmekesi - mina, Neileen ja Eire the Dog - varavalges Austraalia mekasse, mille suunas ma ennemalt vaid laup vastu maad palvetanud olin. 


ELU SYDNEYS

Üldiselt oli Sydney mõnna. Melbourne oli, on ja jääb mu unistuslinnaks, kuid Sydney oli kah täitsa cool. Autoga sõitmine muidugi jällegi täielik valu tagumikus. Iga kord, kui ma üritasin kiirusepiirangut jälgida, oranži tulega seisma jääda või kedagi oma ritta vahele lasta, sain tagumistelt vihaseid signaaliräuskeid ning palju-palju roppe sõnu. 'Kao teelt minema, loll lits, kui sõita ei oska!', 'Tõmba minema, kuradi idioot!', 'Õpi sõitma, pagana vitt!'. Jah - Aussid on mega ropu suuga, kuid mingiaeg sa lihtsalt harjud nende c-, ja f-wordidega. Neileenil, kõval iiri mutil, oli kõrvalaken pidevalt lahti ning fakki flippides hõikas vastu, kui vaja oli. Ma, eesti talutüdruk, lihtsalt naeratan ja lehvitan. Haha! Sydneys loeb kiirus - aeg on raha ning seda on vaja, et seal hakkama saada. Me hoidsime õnneks kõvasi kokku kuna ööbisime Shauni korteris. Mul oli oma tuba, queen-size voodi ning kõige eluks vajalikuga. Korter ise oli ülisuur, basseini ja aiaga. Üsna heas rajoonis, parkimine tasuta; linnaosa keskus, Coogee rand ja pubid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel.


VAATAMISVÄÄRSUSED

Me tegime paari päevaga ära kõik selle, mida tavaliselt nädala-kahega tehakse. Ärkasime varavalges ning maandusime 6-7 ajal rampväsinutena tagasi korterisse. Külastasime kahte iiri baari, kus ühes tehti iga joogi ostmisel tasuta praad. Ostad 2-doltsise limonaadi ja saad tasuta suure prae! See oli megahea steik või kanašnitsel. Köögiviljade ja salati või kartuliga. Iiri mehed on muideks megailusad. Ma nägin pubiõhtul vähemalt 50 meest, kelle ma hea meelega koju tassiks ja sulaseks teeks. 

Iga kord, kui me Neileeniga söömas käime, üritame me valida koha, mis oleks mingis mõttes elamus. Kõigest väest väldime kiirtoidukaid ja suvalisi restorane. Sydneys aga meil eriti ei õnnestunud mingeid väga meelelahutuslikke paiku külastada kuna iga kord sattusime söögikohta otsima selle Ozzie siesta ajal, mil kõik lahedad paigad söömiseks suletud on. 

Linnas käisime uudistamas Ooperimaja ja selle ümbrust - suurt Harbourit, Harbour Bridge'i, jõekalda butiike ja muuseumeid. Mingi loomaaed oli suht jura, ainuke asi oli Austraalia suurim krokodill Rex, kelle kohta ma 20 minutit mingit jutlust kuulasin. See oli jube huvitav, kuid mingid liblikad ja känksid eriti pinget enam ei paku. Minu jaoks on känguru nägemine mingi aia taga sama, kui Eestis siga, lehma või koera loomaparki vaatama minna.


Tõeline elamus oli muidugi vahakujude muuseum. See oli tõsiselt cool! Need kujud olid nii tõeärased, et piltidelt on raske aru saada, et tegemist tõepoolest elutute vahamassidega. Sain selle must-have pildi koos Alfi ja Obamaga!

Imelist Sydneyt käisime piidlemas Sydney Tower Eyest. 360 kraadist vaadet sellest hiigellinnast oli ikka võimas kaeda! Veits suurem, kui Antsla... Jõin seal oma elu kõige rõvedama kohvi ja kuulasin pool tundi, kuidas India lapsed röökisid nagu sead aia vahel. 

Muide, linnas seigeldes ekslesime valesse paika ning üritasime re-routing machinest aru saada, kus pagan me oleme. Sõnasin Neileenile: 'What the ffffuuu?! Where the hell ar.....OH MY GOD WHO THE HELL CARES, WE ARE ON THE BRIDGE!!!!'. Me küll kaotasime õige suuna, kuid jõudsime kuidagi sellele suurele harbouri sillale. See oli nii võimas tunne! Kaks idiooti, sõidavad Hello Kitty kleepsudega autos, kantrimuusika põhjabassil mängimas ja röögivad nagu opakad, et juuudas, jessas, me sõidame sillal! 

Käisime ka kiirpaadiga sadamas sõitmas, kus nägime kõiki saari ja Sydneyt hoopis teises valguses. Juht oli nii lahe vana, kes tegi selliseid trikke, et me lõime risti ette. Ma ütlesin, et mul küll pole selle vastu midagi, et Sydeys surra, kuid ilmselt me ülemusel on meid veel töö juures vaja. Paadist maale astudes olime me üleni märjad. Me tilkusime soolaveest nagu kaks rannale uhutud heeringat. Paadis oli ka üks vanem paar, kes kogu lõbu umbes 15 minutit pärast starti lõpetas - et nemad pole küll sellist asja soovinud ja see juht lõpetagu kohe oma naljad ja trikid ära. Vanem meesterahvas sõimas pärast järgmist trikki paadijuhi täiesti läbi ning sõit jätkus vaikselt triivides ning ümbrust imetledes. Ma tahtsin nii vähe öelda, et kui sa ei tahtnud märjaks saada, siis poleks sa pidanud JETBOATi peale tulema. Faking turistid.

Kõige tipuks külastasime muidugi paika, kus Kodus ja võõrsil filmitakse. Esiteks on see täiesti mõttetu paik ning kui sa ei tea, et kodukas sealt pärit on, siis sa seda ka seal teada ei saa. See on üks pisike rannaküla, mõne restorani, golfiklubi ja kahe poekesega. Meil läks siiski õnneks ning nägime, kuidas päriselt filmivõtted käisid. Me veetsime seal mitu tundi ning selle aja jooksul filmiti vaid ühte võtet. Üks poiss kõnnib ja näeb ühte tüdrukut, teeb imestunud näo ning siis teeb tüdruk šokis näo ja nad jäävad seisma :D Seda võtet filmiti nii 126 korda. Surfiklubi eksisteerib samuti, kuid on avatud vaid liikmetele. Surfiklubil on kiosk, kust saab osta hot dogi ja masinakohvi. Vot siis Summer Bay!

Peesitasime muidugi mõista ka ühes Austraalia kuulsaimas rannas - Bondi Beachil. Pisike ülerahvastatud tasuta wifiga rannake. Umbes selline nagu Pärnu või ükskõik, milline rand Vahemere saartel. 

Suht nego postitus tuli. Lihtsalt ma vist ootasin Sydneyst mingit maailmaimet või jumalailmutust. Pärast Melbourne'i on keeruline mind millegagi positiivselt šokeerida. Sydney on kindlasti külastamist väärt ning hea elupaik igale linna-inimesele. Kuid mul on lihtsalt hea meel, et üks maailma kalleim linn on low-budget tripiga ära nähtud ning olen tagasi põõsas, oma voodis ning ootan järgmist tööpäeva, et oma kiivri pääkolu otsa ja oranzi särgi saaks selga tõmmata. Ma olen ikka maakas küll jah.  

HelloKedi

Wednesday, October 30, 2013

Halloween ja IT areng

mu megaoffiss
Austraalia on ikka itimaa. Ma polegi teile rääkinud, kuidas induction-dayl oli peakontorist üks mees, kelle ametinimetuseks oli tehnilise toe osakonna juhataja. Avas oma läppari (business edition hp, paks justkui saiapäts ja üleüldse väga asjalik ning võimas), millele saidimänedžer tal projektori taha aitas susata. Seejärel võis näha.. Ma ei tee nalja praegu... Windows 98! WINDOWS ÜHEKSAKÜMMEND KAHEKSA. Ma ei teadnud, et neid isegi veel kusagilt leida võib! Tehniline kutt avas oma viiesaidilise PPT esitluse. Minimalism müüb? Kindlasti! Puhtad valged lehed, mille keskele oli kirjutatud Times New Romaniga mõni lausejupp. Ilusti keskjoonduse ja suurus 12ga. Ta siis hakkas seletama nende organisatsiooni missioonist, kui pliks mu kõrvalt mainis, et selle saab täisekraanvaatele! Oh seda 21. sajandit, ausalt kaa või? Otsis, mis kutt otsis, aga nuppu ta ei leidnud. Sekretär mainis, et 'just press F5'. Suured olid itikuti silmad ja täielik möhh näos. Mänedser läks rüperaali juurde ja vajutas seda imepärast eff-viie nuppu.

Mõni päev tagasi küsis meie saidi boss, kas ma saan mingi kuus A4 pabereid kuidagi arvutidokumendiks teha. Ma, va sekretäripliks, ütlesin, et afffkuurs, skännime sisse ja saadame meilile sulle ja voila - transformatsioon on toimunud. Boss sõnab: 'Aaaaa... noh skännerit ei saa kasutada, sest kollane tahm on otsas'. 

Kõik muidugi tunnevad huvi, mida see imeline viljasait siis tegelikult teeb. Meie sait on pmst suuuuur laoplats, kuhu farmerid saavad oma vilja tuua. Me testime ja kaalume ning seejärel ladustame kraami kvaliteedi ja sordi järgi. Me võtame sisse nisu, rukist ja rapsi. Meie saidilt läheb kõik vili veskitesse. See võin seal seista ühe päeva, kuid võib samahästi meie silodes olla kolm aastat. 

faking titt
Ma räägin teile sellest saatana sigitisest, kes meil igal õhtul siin on. See kuradi tatt. Me ei salli teda, sest ta on peast soe. Nagu tõeliselt ära. Üleeile saabus ta oma tavapärase koti Subway juraga. Kotis oli peale kiirtoidujura ja kaks pakki paukpadruneid. Ta lihtsalt võttis käpaga ja pildus padrunid vastu koera. Koer ulus tund aega mu voodi all, värises ja ei julgenud välja tulla. Ta röögib nagu poolearuline. Ta lihtsalt jookseb mööda maja ringi ning ruigab nagu siga aia vahel. Siis söötis ta koerale šokolaadikomme koos hõbepaberiga. Koer roomas tuppa, ise ägisedes ja üritades neid välja köhida. Neileen pidi kõik oma kirurg-hambaarsti vilumuse letti lööma, et koer ellu jääks. Ja eile faking hommikul. Lähen ma uimasena vetsu ja ma olen faking südari saanud! Keset veekloseti loputuskasti lamab must ämblik. Ma olin nii paanikas. Jooksen oma tuppa, haaran on meigikarbi, raputan kõik puudrid ja näokreemid põrandale ning jooksen ämblikku vangistama. Teda lähemalt uurides sain aru, et see faking tatt on meile lihtsalt mänguämbliku hirmutamiseks jätnud. OMFG, mis krt su peas toimub, titt?!

naised õpetavad mehi
Tim sõidab homme Indoneesiasse ja maja on lõpuks meie päralt! Enam ei pea olema veidraid hetki ning kohatuid vestlusi, kui me kööki süüa võtma minnes peame mingit läbi-riiete-porri vaatama. Või teesklema, et me ei mõista, et mutt kaksiratsi Timi seljas sõidab. 

Igatahes lähme homme tööle ning loodetavasti teeme miskit rohkemat, kui Logo uizi. KUIGI ma olen ainult 4 taseme kaugusel finišijoonest. Pühapäeval jooksevad meie piirkonna lapsed hällouviini. Varume palju õunu ja pähkleid ning kui mul aega, siis küpsetan neile tervislikke vahvlipoisse. Oh I just love holidays!

HelloKedi

Saturday, October 26, 2013

Rukkiprostituut

meije maija
Laupäev. Igaüks istub omas nurgas - kõik chillivad. Tim on kusagil väljas, Neileen vaatab oma iks fäktorit, Shaun vaatab mingit dokksarja ning ma käin iga natukese aja tagant külmiku juures. Tööl üks rekkajuht tahab meiega hirmsasti peole minna, aga me pole eriti huitet. Ta on suht cool vana - nii 200-250 kilo ringis lõbus õllesõber. Ma olen aru saanud, et mitte kuidagi teistmoodi pole võimalik siin pubitiirudest hoiduda, kui kavalusega. Nimelt räägin ma kõigile, et olen Ida-Juuropi pliks, kel juba lutipudelis viin loksus - mitte ükski õlle-mees ei ole seni veel väljakutset vastu võtnud. Viin on Aussiede jaoks liiga karm (minu jaoks kah, aga see on saladus). Ma armastan ikka öelda, et ma ei hakka enne pudelit viina ennast kodustki välja ajama. Ja see pudel läheb kõrist ikka puhtalt alla. Ilmselt oleks ma pärast seda pudelit surnud, aga see on jälle saladustemaa laekas luku ja riivi taga. Porgandiriivi.

Selle eest saab palka
Ostsin endale täna kolm paari päiksekaid - ühed classyd, ühed coolid ja ühed sõitmise jaoks. Eile ostsin endale ülehinnatud kaamera, millega ma mitte midagi teha ei oska. Shaun vaatas täna mu autot ja tõdes, et minu üle vaatavad vist mingid üleloomulikud jõud (thanks Truss), sest mu autos polnud tilkagi õli. Ta kratsis kukalt ja ütles, et need Hello Kitty kleepsud vist tõesti annavad miskit juurde kuna tal pole õrna aimugi, kuidas see auto üldse käima läks. No ma ütlen teile! Sel ajal, kui Shaun mu autokest hooldas, lõikas Neileen mu juuksed maha - olen jälle juusteta, aga kõik, mis peas, on terved nigu purikad.

Esmaspäevast hakkab hooaeg pihta e hakkame vilja sisse võtma. Naljategemisel on lõpp. Siiski loodan, et nii paju aega on, et Logo Quiz päris lõpuni teha. Kui lobisemise eest palka ei maksta, siis ehk telefoniga mägimise eest ikka saab. Kuigi eks see töö meil ole põhiliselt rekkajuhtidega lobisemine ole, et nad ikka meie saidile oma väärtusliku kraami maha kallaks. Viljaprostituudid või miskit. Kahjuks pole siin lootust isegi parima tahtmise juures endale lisakopikat teenida. Muidugi võib öövahetuses samade farmeritega lõbutsema minna, kuid mulle kummarite ja teksatunkedega põllumehed ei sümpatiseeri. 

Kaunistasin kontorit
Me majaoanikku ajab taga üks hull tibi, kes tal pea puha sassi ajanud. Tahaks nii väga Timile öelda, et meres on palju kalu, tee silmad lahti ja saada see titega meestetühjedaja kuradile. Samas ma imetlen neid naisi - pagana tugevad raiped. Külma südame ja närviga kulda ja muud jama seksi vastu vahetavad. Vahetevahel ma mõtlen, et pehmo olla on kavala naise karistus - nii palju potensiaali, kuid mitte mingit rakedust. 

Pigem lähen viljaharvesti kaalusillale, ajan farmeritele jura ja vahetan oma aega dollarite vastu. Ja selle eest ostan mõttetult kalleid asju, et sotsiaalselt aktsepteeritud olla ja kunagi mehele saada. Ikka ringiga, ikka ringiga. FML.

HelloKedi

Tuesday, October 22, 2013

Hambaharjast hambaharjani

6 nädalat, 9 elukohta
Niiviisi on mu elu praegu veerenud - igas kohas viibin täpselt nii kaua kuni uue hambaharja pean soetama. Kolisime töökohale lähemale. Meie uues majas on kolm magamistuba, suur avatud köök, lounge, suur aed ning kõik eluks vajalik. Meil on makstud kaabeltelevisioon, suur külmik, wifi ja grilli-rõdu. Maksame kogu kupatuse eest 100 dollarit nädalas (50 per kärss). Töökoht on 10 minuti kaugusel, läbi linna. Linn ise 2 km kaugusel. Kokkuhoid on MEGA võrreldes eelmise paigaga - 250 dollarit nädalas üür, poodi 30 km, pesumasin a23 min 4 dollarit jne jne. Majaomanik Tim on ÜLILAHE. Ta on töödanud igal pool maailmas. Ta on piloot, kes loob maakaarte. Tema lood! Ta on ilmselt üks kõige huvitavamaid inimesi, keda ma iial kohanud. Ta on ca 27-30 aastane päris numps poiss. Meil on kaks lemmiklooma - koer ja lammas. Jah - me lemmikloom on lammas, kelle nimi on Dorraine ja ta on poiss. Elab me aias ja on kohalik vaatamisväärsus. Üle tee naabritel on ponifarm ja me vannis elavad pikakoivalised ämblikud. Loomaaed!

Praegu oleme tööl käinud juba kuus päeva - ühel päeval 7 tundi, mõnel vaid pool tunnikest. Tänu jumalale on Austraalias head tööseadused, mis käsevad palka maksta vähemalt 4 tunni eest, kui sind on tööle kutsutud. Niimoodi oleme me saanud palka täiesti niisama lausa 11 tunni eest! Teeme hetkel ettevalmistusi suureks hooajaks. Me oleme esimesed pliksid tööl. Ma olen saanud juhtida lint-kraana taolist asja ning laadinud rekkasid täis ja tühjaks. Olen võtnud rekkadest proove ning kirjutanud numberid üles kaalusillal. Kõik on tööl väga lahedad! Me ülemus on ilgelt chill vana, kes meid väga hoiab. Sekretär on jube sõbralik ja poisid on igal tööl abiks. Rekkajuhid on väga sõpsid juba ning küsivad iga päev soolaleivapeo kohta :D Töö on ülilihte - ilmselt kõige kergemad dollarid mu elus. Eks hooajal muidugi saab raskem olema - kuumus, pikad rekkajärtsud, putukad jne. 

Üks mees Bob, kes esimesel päeval meid närvi ajas, lasti järgmisel päeval lahti. Ta oli seal mingi 15 aastat töödanud. Ta kutsus mind Sexyks, sest arvas, et Kedi on liiga raske öelda. Neileeniga läksid nad kohe tülli. Järgmisel päeval istusin kaalusilla kontoris ja järsku kuulen, kuidas keegi väljas paugub ropendada. No ikka nende hullude roppsõnadega. Järsku ledab kontoriuks lahti ja kiiver lendab täie iiliga vastu seina. Ma ehmatasin ja vaatasin puhkeruumi - Bob räuskab elu eest. Pildus oma turvavarustuse vastu seina ning küsimuse peale 'mis toimub?!' vastas ta, et on niiiiiiiiiiii ligidal selle cunt'i maha löömisele. Ma ei jõudnud midagi kostagi, kui see juba oma Ute'iga hoovil kaheksa tegi ja kivide kolinal jehhat tõmbas. Nimelt oli laupäev ja ta keeldus alates kella kolmest töötamast, kuigi meil oli ainult tunnike veel jäänud. Idioot.

Meie ülemusel Phil'il on kõige rämedam Ozzie akstent, mida ma eales kuulnud olen. Täna ta ütles mulle midagi, ma jälle ei saanud aru muidugi. Lõpus oli midagi, mis kõlas nagu 'six'. Küsisin siis 'six?'. Phil vastu 'sex'. Ma jäin teda silmad punnis jõllitama 'se..x...?'. Ja järsku pahvatab ta aru saades, kuidas see kõlas 'secs, SECS, SECONDS!!'. 

Tim tuli just töölt koju, Neileen vahib Shauniga telksu. Ise laman voodis, kõht päris esimesest omatehtud chilli con carnest punnis, väljas möllab marutorm ning uni tuleb vaikselt silma - vihmase ilma värk.  Homme oleme vähemalt hommikupoolikul vabad ja tegeleme sisse kolimisega. Täna oleme lihtsalt laiskvorstid... Mmmmmõnus - this is the life!

HelloKedi